12-19 Juuli käisin ma reisimas.
Idee poolest pidime minema külastama ühe sõbra sõ

ru ja tema õe sõ

ru. Sõbrad asusid Antwerpenis ja Lilles. Niisiis plaanisimegi reisid ära ning lendasime 12. Bremenisse ning sealt sõitsime parema transpordi puudumisel Aachenisse.
Aachenist me edasi ei läinud. Ei mäleta miks. Niisiis jäimegi sinna rongijaama passima. Veetsime seal siis ühe väga unise öö. Alguses oli plaan üleval olla ning oodata hommikut, kuid parema tegevuse tõttu ja arvatavasti väsimuse tõttu jäime kõik aegajalt magama. Õnneks see ei juhtunud esimesel korral väga varakult, sest kella 23 paiku käis meil külas Polizei, kes meelsasti ajas minema sealt kõik magajad või siis vähemalt ühe imeliku kodutu. Kokku oli seal neid selle öö jooksul vist kolm, üks huvitavam kui teine. Üks oli vist pensionär, kel polnud paremat teha midagi, kui magama jääda rongijaama ning kes veetis aega ristsõnu lahendades. Puudu polnud ka üks joodikupaar. Üks oli Omar, kes oma neegrinägu mulle väga suhtlusaldilt ka tutvustas ning naine, kes nägi välja nagu üks tüü

iline Helga. See huvitav õhtu sai aga läbi ning me jätkasime reisi Antwerpenisse.
Antwerpenis oli minu sõbra õe sõber, kes oli väga tore ning kes meile kaks ööd magamiskohti pakkus oma mõnusal, kõval, sinise vaibaga kaetud põrandal. Alguses oli jutt ühest ööst, kuid kuuldes, et meie järgmise ööbismiskoha elanikud otsustasid just siis ekspromt reisile lahkuda Bruggesse, siis oli ta ülilahke ning pakkus meile veel ühe õndsa une oma toredal põrandal.
Kui me Antwerpenit külastasime, siis näitas ta meile ringi ning tutvustas seda huvitavat linna päris põhjalikult. Külastasime trükikunsti muuseumit ning järgmisel päeval Antwerpeni üht suuremat muuseumi, kus oli üles pandud nii mõnigi huvitav töö (erakorraline, et mulle ka midagi üldse huvi pakkus, apaatne nagu ma olen).
Avastasin kõike huvitavat, millest olin ilma jäänud eelmise külastuse ajal nagu plaadipoed ning jõe-äärne, kus ma ka ühel päeval tükk aega veetsin joonistades. See oli siis see päev, pärast mida ma ka midagi enda visandbokki kritseldasin. Jätsime lõ

pude lõ

uks ikka hüvasti ning jätkasime reisi Brugge poole.
Bruggesse jõudsime keskpäeva paiku ning saime seal päris mõnusa kogemuse osaliseks. See linn on nagu ajakapslisse topitud ning mitte kunagi avatud. See on täielikult keskaega ning uusaega kinni jäänud. Kuigi mind pani kohati kahtlema terve vanalinna autentsus. Juhtusin õnnelikult õigeks ajaks ühte imelikku basiilikasse, kus oli mingi Jeesuse reliikvia kasutamise järjekodne väljavõtmine käsil. Uurisin seda ning ilusaid vitriine, mis heitsid diskotulesid minu riietele ja teisi asju. Huvitav oli.
Ostsin süüa ja kell sai siis ka lõ

uks kuus ning lahkusime uuesti, et saabuda kell 22 lõ

uks ometi Lillesse. Lilles tegime aega parajaks kuni meie võõrustajad saabusid tä

selt 00:00 meid tervitama ühe suure platsi purskaevu kõrvale. Selle kahe tegusa tunni jooksul sai uuritud vähe seda uudset ning huvitavat linna ning selle imelikke elanikke. Platsil oleval restoranil oli kaks märkimisväärset paarikest klientideks. Noorem paarike ei saanud oma toitu süüa, ega jooke juua, kuna suud tegelesid millegi muu kui söömisega. Üksteisega amelemist ei lõ

etanud nad ka siis, kui restoran kell 23 suleti. Teine paarike oli vana. Nad istusid kahekesi, teistest eraldi ning ei teinud muud, kui vahtisid tegevust platsil. Nad olid veetnud seni vist liiga palju aega koos, kuna vältisid üksteise pilke paaniliselt ning vaatasid pidevalt erisuunas. Niiviisi platsi üle valvet pidades nägid nad, kuidas üks idioot õhkis ning loopis oma sõ

ru paugukatega, mida ta kuskilt ostnud oli ja see paarike kindlasti pani tähele farssi ühe purjus seltskonnaga, kes ühe omadest purskaevus märgasid. Tegemist oli tüseda keskealise naisterahvaga, kes alguses kandis teksaseid ja hiljem nende puudumisel valgeid igavaid püksikuid. Ta äratas kõigi ümberringi istuvate tähelepanu.
Lilles veetsime kaks imelist päeva ja ööd. See oli mõnus lihtsalt ringi jalutada ise mööda üht suvalist Prantsuse linna ning külastada selle asutusi (muuseume ja poode jms). Võõrustajateks olid neli kaunist Rootsi neidu, kes olid selle laheda koha üürinud paariks kuuks, et seal elada ning linnaga tutvuda. Kahju, et ei olnud väga palju võimalust nendega juttu puhuda ning lähedamalt tutvust teha. Nad näitasid meile oma töid (pilte, maale fotosid ning ühte 10 minutilist lühifilmi, mida nad olid 1,5 aastat (algusest lõ

uni) teinud) ja meie neile oma visandiblokke ja kingitusi, mis olime kaasa võtnud. Kingitusteks olid Linnupiima karp ja kogematta tühi CD minu poolt tehtud Cover Art-iga. CD-l pidi olema näiteid Eesti muusikast, kuid need jäid nüüd neil saamata.
Sealse healoomuliku külalislahkuse ära kasutanud avastasime, et meil pole edasisi ööbimisvõimalusi ega raha, et osta endale midagi sobivat. Sellest hetkest sai meie pöördepunkt. See otsustati ära Lille bastillon-i kõrval asuvad loomaaias, kus oli sel päeval just tasuta-päev. See tähendas seda, et parki külastas väga palju laste rühmi ja alaarenenud täiskasvanute rühmi. Oli huvitav seltskond. Sõime, istusime seal loomaaias ning läksime jälle edas, tagasi võõrustajate majja ning asusime siis pärast teist ööd ööbimist seal tagasi astuma hakata.
Sõitsime siis Kölni. Kölnis meil muidugi ei olnud mingisugust ööbimiskohta ning kuna meil polnud mingisugust soovi korrata Aachen-i rongijaamas veedetud ööd, siis otsustasime veeta aja Kölni tänavatel ringi kõmpides. See osaliselt ka õnnestus. Kella üheni umbes. Siis avastasime, et jäätiserestorane ei hoitagi terve öö lahti. Jätkasime ringi kõmpimist üldise suunaga tagasi rongijaama ja seega bussijaama suunas. Tänavad olid tühjad nagu etiooplase kõht, mitte hingelistki. Jalutasime läbi tänavad, kus oli päeval kõige rohkem inimesi ainult selleks, et leida need inimtühjad olevat. Lõ

uks siis jõudsime ka kohale, peatudes enne võimsa nägemuse ees Kölni katedraalist, mis oli valgustatud nõrgalt alt üles. Katedraal kõrgus öösse nagu maailma telg keset linna (E.A.Poe novell "MS Found In A Bottle" ). Võimas vaatepilt, oleks vahtinud seda hommikuni, kuid tüdrukutel hakkas külm ning Liisa oli haige ka ning me läksime sisse. Ma olin nii unine, et üritasin koguaeg magama jääda, kuid ei suutnud. Magasin kolmkümmend minutit, kuigi teised ei saanud sõbagi silma.
See oli reisi lõ

u algus. Sealt oli hommikult vaid bussi peale minna ning 40 tundi Tallinna poole sõita. Reis polnud kohutav ega igav, sest enamasti magasin, rääkisin juttu või mõtlesin imelikest asjadest. Ma nägin isegi und. Milline õndsus ma ütlen! See tundub ilmselt imelik, et sellise tühise asja pärast rõõmustan, sest kõik näevad koguaeg und. Mina ei näe, võbolla mõnikord harva ainult. Saabusin tagasi koju tä

selt keskööl, pole seda kunagi teinud. Reisist sain targemaks ning sain uue kogemuse. Järgmine kord pean meeles, et odavad lennureisid kuskile pärapõrgusse ja 500 km kaugusele sihtpunktist lähevad sitaks maksma, sest maa pealne transport on sitaks kallis. Me reisisime terve see aeg seal rongidega, sest meil oli vaja olla kindlal päeval kindlas kohas ning hääletades poleks nii suurte vahemaade läbimine kindlapeale minek olnud. 80% kulutustest olid transpordile, see oli ainuke masendav osa reisist. Euroopas ringi liikuda oli huvitav, pani nägema seda kuidas inimesed seal pole üldse erinevad inimestest siin. Seda oli huvitav näha teades, et seal on koos inimesi kõikidelt mandritelt ning väga paljudest maadest ja kultuuridest.